kell on 14.36

Mul oli õigus.
Ma teen midagi valesti.

kell on 9.59

Ja ikka on minu sees see tunne, see hirm, et jälle oli kõik asjata, lihtsalt ühe õhtu veini virvendus. Kõik mida kardad, tuleb. Aktsepteerin. Iga õhtu ei saa olla maja kauneim naine.

kell on 21.39

Imelik, kuidas mõnikord läheb vaja vaid ühte vastastikkust naeratust, et side saaks loodud, ning edasine oleks enesestmõistetav ühes rütmis liikumine. Oli loomulik, et olime koos.

kell on 22.29

ai äm in nõu rašš

kell on 05.06

Tüdrukud! Jõudsin koju. Hea, et tööle minema ei pea. Laps on ikka kasuks ka. Ma ei tea, mis edasi saama hakkab. Ilmselt ei midagi. Andres on ka üks neist meile sobivas vanuses aga haavatud ja katkine jne mees. KAHJU! Aga elu, saame hakkama. Issand kui palju mehi mulle lõpuks seal sokutati. Üks nunnum kui teine. Armas mingis mõttes, et kõik must nii hoolivad. Aga teate, ma rääkisin see pojengi tüübiga ja teate! Ta teadis täiesti, kes ma olen! Hah! Nii äge! Õhtu lõppkokkuvõtteks saadeti mind koju. Mitte pojengitüüp, vaid üks ehitaja. Mitte Andres, vaid hoopis Janno. Andres on liiga katki ja ei taha enda kõrvale kedagi. :( Mis veel.. kohtusin kohalikega, kellegi nime ei mäleta.. Olgem ausad, õhtu ei läinud nii, nagu mõtlesin. Elu kurat peab ikka alati üllatama. Aga see Janno, see leidis mulle maast neli klambrit! Ja tõi mulle garderoobist täiesti õiged riided!

kell on 23.30

Minul on püksid, mis rihma ei vaja, lapsel on puldiga auto ja köök on täis euroabi. Elu läheb ülesmäge, peaks ütlema.

kell on 21.29

kõik on jälle nii nagu peab
tuuled on vaibunud
saan pöörata pilgu uuesti ettepoole

kell on 22.49

http://www.youtube.com/watch?v=yU8-UCB51pQ

- ära mine ära
- ma pean
- ära mine, jää siia, maga minu juures, minu lähedal
- ma ei saa jääda
- saad küll, kas sa ei taha
- järgmine kord, kui mul ei ole ekket, siis ma tulen siia
- kas mina siis saan
-
- äkki sa ikka ei pea minema
-
- ära mine
- ma pean

kell on 21.26

- Ma pean nüüd minema hakkama
- Ma tean
- Lase mind siis lahti
- Jah
- Sa ei lase ju
- Jah
- Ma pean
- Ma tean. Ma ei taha.
- Sa ju tead, et ma ei saa siia jääda
- Ma ei taha, et sa lähed. Ma ei taha, et sa lähed. Ma ei taha, et sa lähed...
- Ära tule paljajalu koridori
- Tulen küll. Minu jalad. Ma tahan tulla.
- Ma lähen nüüd.
-
- Ma tulen juba nädala pärast.
- Alles!
- Mine magama. See nädal läheb ruttu. Ole tubli.
- Ära mine
- Ma pean

kell on 16.45

- anna minna, löö kõikidelt meestelt nende naised üle
- ma alustaks sinust
- minul ei ole meest
- ma tahan sind sinu enda käest kätte saada

- see on väga suurt vaeva nõudev üleanne
- on
- sa ei viitsiks
- ma tahan

http://www.youtube.com/watch?v=WP9ATxhWIyE

kell on 23.42

- ma kuulutan naisekonkursi välja
- asi on suisa nii hull juba
- jah, ma tahan endale naist
- muidu ei leia
- ei leia. kas sina tuled mulle kandidaadiks
- ei ole mõtet tulla
- miks?
- ma tean juba ette, milles ma läbi kukun
- milles siis
- ma ei suuda olla kogu aeg täiuslik ja ma ei suuda kogu aeg su huvi üleval hoida
- ma arvan, et põhiline, mis ma tahan, on see, et ma tahaks koju tulla. sinu juurde ma tahaks tulla.
- .
- .
- .
- kas sa tuled siis
- ei

kell on 22.41

Minu võime jätkuvalt üllatuda üllatab mind jätkuvalt.
Loomulikult ta ei öelnud mulle, et ta vahepeal soome kolis. Loomulikult ta ütles mulle, et teda pole kodus, kuigi ta toas põles tuli. Loomulikult ta istus vait ja ei öelnud midagi, kuigi teadis, et mul on õigus. Loomulikult on tal kohutavalt palju vaja teha ja ta ei suuda mind enda plaanidesse mahutada. Kuigi tal on sellest meeletult kahju. Otse loomulikult.

Loomulikult tekib mul blokk ette kõigi nendega, kes nii loomulikult ei käitu.

Õues on ilutulestik, ma kuulen.

kell on 19.33

Said. Paras. Ikka on vähe? Ära muretse, tuleb juurde.

kell on 0:02

On nii palju asju, mis mulle enda juures ei meeldi. Ja on asju mille pärast ma olen valmis ennast hammustama, vastu seina peksma, maasse tampima. Ja ma tean, et kui tuleb hetk, siis ma ikka ei suuda jääda neile mõtetele kindlaks, ikka ma lähen ja teen ja olen. Vastik, vastik järelejooksik olen. Vastik!

Mulle ei meeldi see, et ikka ma vahin telefoni. Mida sa ootad? Mida sa ootad?

kell on 20.05

Mis sa täna söögiks tegid?
Suppi.

Ma ei taha ju suppi! Mulle ei meeldi supp, see on ebaõiglane! See ei ole aus! Ma ei taha suppi! Miks sa tegid täna suppi? Miks sa pidid täna suppi tegema? Ma ei taha ju suppi! Ma ei ole su sõber! See ei ole aus! SEE EI OLE AUS! MA EI TAHA JU SUPPIIIIIIIIII..........

Mis sa panid siia sisse piima või?
Jah.

Ma ei taha piimaga suppi! Mulle ei meeldi piimaga supp! See on vastik! Ma ei söö mitte kunagi sellist suppi! Miks sa panid siia piima sisse, sa ei oleks tohtinud siia piima sisse panna! Ma ei söö seda suppi!

Mulle maitseb ainult piim.
Aga herned?

Herned maitsevad mulle ka. Piim ja herned. Olgu, porgand maitseb ka...

Sulle ei maitse siis kartul?

Kartul? Oo jaa, kartul maitseb. Ja kapsas ka.

...

Ooo kui hea kuum supp! Palun juurde!

kell on 1:11

Ikka ja jälle leian ma end autoaknast vaatamas mööduvat metsa, taevast, pilvi, põlde, järvi ja maju.
Ning ikka ja jälle ma mõtlen see hetk, et tegelikult ei ole mu elus ju midagi puudu.
Usun ikka, et olen kõik õigesti teinud.
Ma olen õnnelik.

kell on 16:43

Kui mul saab kunagi olema telefon, mille helina saan vabalt ise valida, läheb kohe käiku see lugu.

http://www.youtube.com/watch?v=1lyu1KKwC74

kell on 22.45

Vaatan naisi enda ümber ja ei mõista, miks nad üksi on. Õues on äike ja Margiti lillepeenras on siil.

Valgus tunneli lõpus mustab jälle, süda on terve ja mõistus on korras. Kodus olla ei kannata, tühjusetunne tuleb sisse, mingit mõju see eileöine surmatants ikkagi avaldas. Pääsemine oli nii kuradi lähedal. Seda tihun taga, mees jäägu sinna kus on, Manni sülelusse või brändipudelisse.

kell on 1:02

Me elutoa kell on taha jäänud ning laps oskab põhimõtteliselt sajani lugeda. Kips on elukolerõve tüütu ning unes näen maasikaid, mis kesadel punetavad ja teed minu juurde ei leia. Puhkuste aeg on käes, igas autos ja hoovis on oma pidu, vaatamata faktile, et on kolmapäeva õhtu, mitte reede ega laupäev. On ju kolmapäev?

Olete te tähele pannud kui vähe sääski on?
Minu sisse mahub meeletu kogus maasikaid. Mu ema oleks mu üle uhke.

kell on 21:28

Nägin täna pargipingil ühte väga ilusat noormeest suudlemas koledat neiut. Mu sünnikuupäev ütleb, et võin oma hinnangutes olla liiga kiirelt liiga järsk, nagu ka näiteks ise pargipingil istudes mööduvaid neide jälgides pidin tunnistama, et just kõige koledamal neist oli poiss käe otsas. Liiga kiirelt liiga järsk? Lõpetasin just romantilise komöödia, kus peategelane romeo oli heledate ja sirgete juustega versioon mu viimasest boifrendist ning sellesama boifrendi vend tuleb mulle laupäeval külla. Kips segab elamist ja maasikad on täielikult õuvereited.

kell on 18:06

Laps oskab rattaga juba nii hästi sõita, et suure kiiruse tõttu sõitis suisa vastu seina. Unustas pidurdada. Mina kuulsin nurga tagant vaid kiivripauku ja kõva nuttu. Selles kõiges pole midagi naljakat, kuid ometi oli nii magushapult nunnu, kui ta oma kartuliks paistetanud ninaga mu süles istus ja arutles, mis oleks võinud teha teisiti.

Eile öösel peolt tulles kogesin esimest korda, kuidas valu pärast on võimalik kogu hingest karjuda ja kuidas lähebki lihtsamaks oma väljavenitatud hüppeliigesega kõndimine. Jalg on nüüd kipsis, kaks nädalat. Keha ikka totaalselt sunnib mind puhkama. Asi on läinud nii äärmusesse, et ta suleb mu silmad ja kustutab mälust kõik märgid trepiastme kohta, et juhtuks see, mis juhtuma pidi. Olgu! Puhkan!

kell on 18:46

See vestlus tuleb tuleviku tarvis kirja panna.

- kus te täna matkal käisite?
- ah, sa ei tea siis ise või? all oja ääres ju
- kuidas ma oleksin pidanud teadma, mina ju ei käinud teiega kaasas
- kas sul siis ei ole sellist lampi, kust sa kogu aeg näed, kus ma olen
- ei, mul ei ole sellist lampi
- peaksid siis sellise endale ostma!
- oled sa kindel, et sa tahad, et ma kogu aeg teaksin, kus sa oled?
- jaa, tahan.. siis sa saad mulle alati öelda, kas ma tohin seal olla!

Et see mul ka kümne aasta pärast veel meeles oleks!!!

kell on 1:58

Nädalajagu tööjutte, maailmaparandamist ja klatši on selleks korraks peetud. Kui nüüd ka midagi ei muutu, siis meie vastutust ei võta. Oleks pidanud liituma!

kell on 23:06

Väljas on veel täiesti valge.

kell on 19:44

"Ma ei ole mingi lohe, kui ma sind ei neela!"

Laps õpib järjest paremini rattaga sõitma, saab ise kohalt ära ja ka peatudes jääb püsti (enamasti). Suudab juba väikesest äärest üles sõita ning täna nägin esimest slaalomikatsetust. Vöörk is in prõugress.

kell on 22:33

"Me peaksime minema kuhugi, kus kedagi ei ole, sest ma tahaks sulle ühe mitte väga ilusa nalja rääkida" ütles laps mulle. Varjusime pargi heki taha ja sosistasime seal. Laps tegi mulle esimese lolli nalja, mu kasvatus kannab vilja!

Värsked kartulid, nämm-nämm.

Tänase päeva tooniandja:

kell on 23:40

Tänane tööpäev - jalutuskäik rabas koos ujumisega kahes laukas ning lõunasöök värskes õhus.
S-u-v-i-!-!-!

kell on 23:05

Eilne päev oli täiuslik. Aeglane ärkamine koos päikesega lahtise akna taga, mõnus nokitsemine aias ja seemnete maasse panemine põllul bikiinide väel. Ujumine ühes mu lemmikutest metsajärvedest ning jäätis kodu-jäätisepoest. Lillede istutamine köögiakna alla ja rahulolev laps. Eilne päev oli lihtsalt nii suvi, et pidin endale pidevalt meelde tuletama äratuskella, et ma järgmine hommik ei unustaks tööle minemast.

"Sa oled kõige parem" ütles mu laps mulle täna. Selliste hetkede nimel.

kell on 23:40

Sipelgad ei saanud täna soola ja apelsinikoori, kuid seeeest said tomatid kõik istutatud ja õue kolitud. Tundub, et see oli šokk ka sipelgatele, sest täna pole ma neid nii palju näinud. Aga võibolla läksid nad sama teed mis hiiredki - otsima kohta, kus tegelikult ka toitu on..

kell on 0:39

Viimased andmed näitavad, et ma siiski oskan potentsiaaliga mehi valida. Sain eile õhtul väga meeldiva selleteemalise kogemuse. Ja ma ei suuda meenutada korda, kus varem keegi oleks mu väsimust teekonnast keset ööd nii tõsiselt võtnud, et mind seljas edasi kanda. Topeltlaik sulle!

Sipelgad ründavad. Nad on päris korrapärase raja juba akna juurest nagi juurde teinud. Homme saavad soola ja apelsinikoori.

kell on 0:19

Käisin täna Haapsalus.

Haapsalu on minu jaoks olnud kogu aeg see kauge unistus, mis on nii romantiline, et sinna saab minna ainult armunult. Seega lubasin endale (ja ka paljudele teistele), et ma lähen Haapsallu ainult siis, kui keegi mu sinna viib. Ja kõik mehed, kellega ma olen seotud olnud, on lubanud olla selleks meheks, kes mu sinna viib. KÕIK. Alates ajast, kui ma olin alles kuusteist. Kõik need, kes soovisid saada mu peikaks, ja kõik need, kes ka said minu peikaks.

Ühesõnaga - käisin täna esimest korda elus Haapsalus.

Mu viis sinna kohalik linnavalitsus, täpsemalt siis nende autojuht, sest tema oli roolis. Seega see osa unistusest sai tõeks, kuigi minu peas oli ka sõit sinna romantiline teineteisele silmavaatamine. Ja siis juhtus see.

Jalutasin lossipargis, tuul lennutas mu seelikut ja juukseid ning vaatasin tüünel pilgul eemalseisvat rahvahulka ning kuulasin muusikat, kui keegi äkki mul ümbert kinni haaras. Selja tagant. Miljon mõtet jooksis mu peast läbi ja kõik nad haakusid peaaegu ideaalselt mu Haapsalu romantilise unelmaga. Oma teise peikaga sain ma nii tuttavaks, et ta tuli ja võttis mul kontserdil selja tagant ümbert kinni, kui minevikku meenutada. Pöörasin ringi ja seal ta seisis, härra "sa oled mu elu armastus". Tänks ö lot destinii, sul on hea huumorimeel.

kell on 22:57

Nina on endiselt kinni. Õnneks sirelid õitsevad veel.

kell on 22:13

Üks päev poolteist nädalat tagasi juhtus nii: tulin koju ühelt väga mõnusalt õhtult, kus kõik jooksis paika paremini, kui olin osanud loota ning kus lõpuks pidu tõi hulga hoogsaid tantsulugusid. Tulin koju, öö oli vaikne ja soe, mitte kedagi ei näinud ei tee peal ega tee kõrval. Oma ukse ette jõudes kuulsin kuuri nurga juures sahistamist. Läksin natuke lähemale. Ja siis see juhtuski, millest ma kirjutada tahan. Sealt vudis välja siil! Vutt-vutt-vutt oma väikeste jalgadega ja otse minu suunas. Tuli, nuusutas mu varbaid ja jooksis edasi. Ilmselt ei olnud mina päris see, mida ta otsis sellest ööst. Aga minu õhtu muutus veelgi täiuslikumaks.

kell on 15:46

Sain täna lõunamaa fläšši, kui kõndisin ringi Tartu Ülikooli kliinikumis. Ühtäkki oli kitsas koridor inimesi nii täis, et vahelt pidi läbi pugema, lapsed jooksid jalgevahelt ning mõned nutsid emade süles. Kõige selle vahel olid ilmselgelt segaduses arstid, kes proovisid aru saada, mis järjekorras tegutseda. Aknad olid lahti, päike paistis sisse, palavus nööris kurku, toomingad õitsesid, kisa, nutt ja möll..

Täielik lõunamaa ju. Peale toomingate muidugi.

kell on 0:32

Tahan ka sirelilõhna tunda! See on saatusenöök, see on karma, see on kõik halvad asjad korraga, et just nüüd, just praegu peab mu nina nii kinni olema, et ma lõhna ei tunne. Kõik need sirelid, kirsid ja õunapuud.. Ma luban, ma olen nüüd hea! Palun nina mine lahti!

kell on 17:44

Nõudepesunuustik.
Seljapesunuustik.
Lapsepesunuustik.

kell on 14:39

Pesumasinas käis väike kõlksatus. Südame alt käis juba jahe jutt läbi, aga näe, õnneks oli see ainult süda. Pesumasinas. Nüüd on nii, et süda on puhtaks pestud. Pika pesuprogrammi, neljakümne kraadise vee ja Mayeri pesupulbriga. Kõik leheküljed ikka tehakse uueks alguseks puhtaks, imeline.

Ja see ei ole diip! See on täpne olukorra kirjeldus ja metafoore ma kasutanud ei ole. Või noh, viimases lauses ainult.

kell on 03:34

Kui palju täiesti (viisakalt öeldes) ideevabasid inimesi võib ühe õhtu jooksul kohata?

kell o 22:51

Mul tuli just meelde, et ma jumaldan lupiine. Varsti nad tulevad. Aga mul ei ole siin mitte ühtegi. Mitte ühtegi! Kuidas saaks majaomaniku aeda märkamatult lupiinidega nakatada?

kell on 0:13

Istusin eile auto tagaistmel ja vaatasin, kuidas madal õhtupäike virvendades läbi peenikeste valgete kasetüvede vilkus. Kui ma olen oma eluga jõudnud sellesse hetke, siis olen ma ju kõik õigesti teinud?

kell on 22:41

Universum on minu õpetamise tõsiselt ette võtnud. Ütlesin pühapäeval, et tahan Soomaale. Nüüdseks olen kahe päeva jooksul seal käinud juba kolm korda. Aga kas ma ütlesin, et tahan olla Soomaal ja tahan vaadata ringi Soomaal? Ei öelnud! Seepärast olengi ainult sinna sõitnud ja kohe tagasi, sinna sõitnud ja kohe tagasi.. Korra ei saanud isegi autost välja. Tõesti noh, mõtle mida sa soovid!

kell on 22:22

Soovimise kellaaeg!

"Küsi ja sulle antakse" töötas täna taas. See oli pühapäeval, kui päikesejalutuskäiku tehes kolm korda (aga võibolla ka neli) kõva häälega välja ütlesin, et tahan ka Soomaale! Täna siis käisin ära. Täiesti ootamatult võeti mind kaasa täiesti mulle sobival ajal ja tingimustel.

Üks asi juhtus veel - kinkisin sõbrannale kõrvarõngad, millele ühes poes otsa komistasin ja kaasa võtsin, sest need olid lihtsalt nii õiget moodi. Tuli välja, et mõned nädalad varem oli ta sarnaseid salaja endale soovinud. Voila!

Kõik asjad antakse. Tuleb ainult julge vastuvõtja olla.

kell on 22:00

Ostsin täna lapsele uue mantli. Ma tean, et on kauaoodatud kevad ja ma kõlan praegu kui kurjakuulutaja, aga see uus külm tuleb nii ootamatult ruttu, et üks hetk istume lihtsalt lapsega aknal, vaatame langevaid helbeid ja laiutame käsi. Siis on hilja seda uut mantlit otsida. Ühesõnaga, ostsin uue mantli ja nüüd laps magab sellega. Seljast ära ei võta, lubas homme lasteaedagi minna. Õnneks on mitu päeva kütmata ja kodu külm kui hundilaut. Õnneks, ma ütlen.

kell on 21:57

Jah, see aeg on käes. Täielikult käes. Kui varus peab olema viis komplekti rõivaid, sest iga päev tuleb lasteaiast lapse asemel koju sopakoll. Kui kõik, mis kotist välja võtan, on liivane või mullane (sest seal on olnud üks või paar paari kindaid, sopaseid, muidugi). Kui ükskõik kui mitu korda käsi pesta ja ikka on tunne, et sõrmevahed on liiva täis, sest oled lapsel heausklikult käest kinni hoidnud.. Kui esik kubiseb igasugustest kummalistest asjadest, mis lume alt on välja sulanud ja millepärast tee minu koju leidnud.. hmm..

Ja kui väljas on peale kinoõhtult tulekut veel valge! Hell jee!

kell 21:10

Vaatepilt lasteaeda jõudes:

abiratastega jalgratas oli pargitud keset lompi. Ratta taha oli paigutatud laste mõõtu palk, püsti. Seda hoidis kinni minu laps. Kõik teised lapsed olid kaares ümber ning kellegi teise laps istus rattal ja väntas kogu väest. Jahh..

Olin unustanud, et kevadega kaasneb ka muud peale päikesepaiste.

kell on 19:57

- emme, miks sa nendel piltidel paljas oled?
- sest see on selline maaliliik - aktimaal, siis ollakse paljas
- kas siis sellist värvi üldse ei olnud, mis riietele oleks sobinud?

kell on 18:52

"Ma olen küll üks õnnelik väike konn, kui mul nii lahe mänguasi on nagu emme."
Skoorisin täiega.

kell on 19:04

Ooo pinwheels! Mai evri spring fäsõneišöön and obsešöön!

kell on 19:31

"Sina oled saapatald ja mina olen muster" ütles laps mulle, kui hommikul mu peale magama ronis. Kui tuletasin talle meelde, et vaja on üles tõusta ja riidesse panna, teatas ta, et ta teab! Et ta on seda lapsest peale teadnud! Tark laps, ptüi, suur inimene mul..

Lasteaiast koduni on teel täpselt 18 poriloiku, ka selline fakt on maailmas olemas!
Said aru küll!

kell on 15:58

Olles pool päeva Euroopa Liidult raha saamiseks taotlust kirjutanud ning pannud kirja lause "We will explore our common history and increase knowledge of young people about how our countries gained freedom in order to understand general concepts of freedom and democracy and how they influence our present situation in European Union", läksin ma plikadega Hesburgerisse sööma. Ning pean kahjuks tunnistama, et Hesburgeri menüü on palju keerulisem pähkel mõista, kui ükskõik mis Youth in action taotlusvorm. Ole sa kui haritud tahes, ikka on elualasid, kus aju järgi ei jõua, kurat!

Nägin täna ust, mida pole kunagi varem näinud. Esialgne analüüs ei andnud mingit tulemust, mis kinnitaks, et see on sinna tekkinud viimase nädala jooksul. Kui paljudest asjadest ma veel aastaid mööda käin, enne kui neid näen?

kell on 8:55

Tühjustunne on vaikselt hinge pugenud ja ma pean jälle mõtlema, kas see nädal oli väärt seda tunnet, mida praegu endas maha suruma pean. Päris läbi veel kõik ei ole, istun laua taga koos viimase kreeklasega ning kuskil tubades on põõnamas veel kolm leedukat, kes jumalakeeli lubasid mind kell 7 üles äratada, et ma saaksin neile koos kõigi teiste lahkujatega lehvitada. Nüüd on aeg tagasi argiellu sulada, teha süüa ja leida teistmoodi uus tasakaal. Kolm tundi suitsusaunas on jätnud pähe kummalise sumiseva tunde. Aga võibolla on see hoopis absint..

Ma saan aru, miks kõik kuulsad joovad ja kasutavad narkootikume.

kell on 8:45

Brad Bitt
Brads Bitts
Bradas Bitas

kell on 13:45

Move your ass and your mind will follow.
How true is that!

kell on 10:08

Emme, mul tuli hea mõte! Kanname seda koera kordamööda! Kõigepealt mina ja siis sina ja siis sina ja siis sina..

kell on 4:01

uskumatu lugu:

kell on 21:01

- nunnu oled
- sa ei pea seda mulle kogu aeg ütlema, ma tean seda niigi kogu aeg!
- aga kas sa seda ka tead, et sa oled kallis?
- tean, tean!
- aga kas sa tead mida see tähendab, et sa oled kallis?
- ei tea ja ei taha teada ka!
paus
- tegelikult tahan küll..

kell on 1:38

Uhke ema hetked.

kell on 10:32

Minu lapse väike sõber ärkas täna hommikul teadmisega, et ta on öökull. Uhhuuu, uhhuuu, jooksis ta mööda lasteaeda ringi. Ma saan sellest täielikult aru. Kui ma olin väike, siis ma olin ka täiesti kindel, et ma tegelikult ei ole oma vanemate laps, et TEGELIKULT olen ma Lumehelbeke. Ja et on ainult aja küsimus, kui see kõik ilmsiks tuleb. Nõuka aeg, sneguurotška oli tegija..

kell on 16:16

Läheb päris tihedaks.

Mängisin täna kahte Rimi mängu. Esimene oli "leia leia munad". Teine mäng aga meeldib mulle eriti. Tuleb osta hulk erinevaid saiakesi, mida sarnasemad nad üksteisega on, seda lõbusam. Siis tuleb minna kassasse ja oodata, kui kaua aega läheb enne, kui müüja murdub ning üksi mõistatamise ja oma tahvlikeste lappamise asemel küsib, mis saiad ma välja valinud olen. Ja siis ma mõtlen, et nad peavad ju kõik puuviljad-juurviljad ka ära tundma. Vot on ajumaht!

kell on 10:55

Et ennast öösel lõbustada, tuleb panna üks äratus enne tõelist äratust. Või jätta mõni tuli põlema või lihtsalt hankida endale selline lamp, mis minu kummuti peal on, mis ise valib, millal põlema läheb ja millal ei. Kui need tingimused täidetud, siis on kindel, et vähemalt korra öö jooksul saab hämmingus voodi peal istutud, et aru saada, vhatt thee hekk is going oon?

Tahaksin siia kirjutada oma viimase paari päeva suurima päise-päeva-aa-hämmingu: ma saan aru munadest ja tibudest ja sulgedest ja pajuurbadest, aga jänes?? JÄNES?? Kahjuks ma juba guugeldasin ja sain teada, et jänes on austava lihavõtte sümboli määratluse ära teeninud oma suure sigivusega. Anna minna, jänes!

kell on 20:16

Situatsioon tänasest päevast:

Lahkusin oma sihtmärgilt ja enne pöördumist nägin, et mu poole tuleb pikk nägus turvamees. Kõndisin ja tema kõndis mu taga. Äkki ütles ta tere. Murdosa sekundi jooksul jõudsin mõelda, et ohhooo, kas tõesti?? Aga ei, ta rääkis telefoniga..

kell on 18:08

- Oh, vaata, eesti lipp!
- Oh, mul tuli mõte! Mängime piraadilaeva ja võtame selle enda lipuks!
- Jah, piraadi lipuks!
- Huraaa!

Lapsedki jälgivad poliitikat või midagi..

kell on 19:59

Kui kolmekümnendad on uued kahekümnendad, siis nelikümmend neli on uus kolmkümmend kolm. I melt with you.

Oma ilmaprohvetlusega panin ikka täiega puusse, tagumik on ka sel aastal peaaegu otsast külmetatud ning hakkan kahtlema, kas aprilliski veel see igikelts kadunuks saab. Kampsunid, villased sukad ja saapad on totaalselt ära tüüdanud. Ma usun, et ma pole ainuke, üldsegi mitte.

kell on 4:16

nõu rein, nõu song for juu tüdei mai laav

kell on 23:53

"Sina, inimene, ära vaenu ühes võta, ära endas kanna - kaota ära nagu kehv koer, vilets nuga, halb naine. Kaugele taha kaota, üles ära võta. Vaen nagu paeluss ole: kui sinul ei ole, mis teise paeluss sinusse puutu?" tuletas kütt lumelabida nõjal puhates meelde tolkini-tarkust. 

kell on 23:14

See on fakt ja see saab nüüd kirja pandud - üleeile panin pliidi alla ja saunaahju tule ühe tikuga põlema ning ahju tarbeks läks null tikku. Tulemasinat ei kasutanud. Nii on lood. Aga tänane ahi enam nii kuum ei ole kui kaks eelmist päeva.

Tean peensusteni, kuidas põlevkivist saab elekter ning hetkel uurin, miks vapil on lind mõõgaga. Lapse pidamine hakkab lõpuks ikka ära tasuma.

"Emme, tead kes ma olen? Ma olen looduskaitse!"

kell on 22:09

Paastu lõpuni on veel kaks nädalat, aga vajadus õhtuti näksida on täielikult kadunud. Koos sellega ka jaks üleval olla.. Silm vajub vägisi kinni ja mõte ei tööta. Isegi pinterest ei paku huvi - ma ütlen, asi on tõsine!

kell on 2:32

Latihoidja istus mu köögis ja jõi tassi teed. Kummutas kogu mu teadmise ahjukütmise asjus ja jättis mu suurte küsimärkidega. Vähemalt ühe korra tuleb ta veel.

kell on 22:20

Kõik te, kes te tahate meile külla tulla. Nüüdsest vaadake ette. On sündinud ja kinnitatud plaan - kõik, kes me uksest sisse astuvad, saavad tekiga kinni püütud ja ära söödud.

kell on 20:15

Diplomaatia.

- kas sa täna lasteaias magasid ka?
Olukorda hindav pilk minu poole.
- ma magasin silmad lahti.

Kell on 18:15

Teine vaatus - kojuminekuaeg. Jälle mina ja välismaaisad. "It's cold?" "Yes, mu sõrmused valutavad. Ei, sõrmud.. ei, sõrm.." Sekkun. 

"Su sõrmed valutavad?" 

"Jah! Mis see temperatuur on?" "Miinus kümme. Kui on kümme, siis tunned sõrmedes, kui kakskümmend, siis põskedes.." seletas teine välismaaisa. Sekkun.

"Kas sa sellega ära ei ole harjunud? Aastatega peaks ju juba." 

"Harjunud? Ma olen inimene ikkagi veel ju! Inimene ei saa ära harjuda selle kliimaga!"

kell on 22:03

Tänahommikune lasteaed pakkus soojendavat pilti, kui hetk enne mu lahkumist astusid mõlemast uksest sisse välismaa-isad. Seisid seal nagu lastud varesed, käed varrukatesse tõmmatud ja juuksed sassis. "Oh, it is so cold" - "Oh yeah, it's freaking cold out there" - uuh uuh.. Mul hakkas kohe soe. Ma olen ikka eestlane ju!

kell on 11:56

Täna saab olema see päev, kui ma täidan ühte oma uusaastalubaduste nimekirja punkti - võtan inimesi ette. Täna lähen külla kõigile, kelle juures liiga ammu sai viimati käidud. Ilus päev!

kell on 0:49

ma nägin teda jälle
seda seebiooperite kõrvaltegelast
vaikset taustaratsutajat
töökat ja õiglast
kes emotsioonidega ei liialda
ja peanaistegelast ei armasta
seda tegelikku iga naise unistust
ei mingit Ricardot ega Eduardot
vaid lihtsat Eesti Tarmot

kell on 21:57

Juhkentali tänav võib olla maailma kõige pikem tänav. Eriti kui oled jooksnud Kaarli kiriku lähistelt ja buss on kohe-kohe-KOHE ära minemas ja see tänav lihtsalt ei saa otsa. Ma vihkan seda tänavat ja kõiki neid bensiinijaamu, Rimi marketeid ja hinkaali lokaale, mis on selle tänava ääres enne bussijaama. Vihkan ka värvilisi post-it'e, kuhu pean kirjutama oma ootused ja hirmud ning tooliringi, mis sulle otsa vaatab, kui koolituskoha uksest sisse astud. Kõik. Õuver änd aut.

Bussile jõudsin.
Head naistepäeva!

kell on 0:13

Täna tunnistan ma ise selle lapse ametlikult terveks - juba kaks tundi kuulen voodist kopsimist, ohkamist ja niutsumist. Aga mina tahan ju magama minna!

- Aga võibolla on mul kõik uned katki läinud?
- Aga võibolla uni ei taha, et ma magama jääks?
- Aga võibolla on mul kõik uned otsa saanud?

- Looda sa

- Ah, ära sega mind


Ja mida krdt ma selle hiirega teen?

kell on 13:43

Ärkasin öösel krõbina peale. Kui silmad väheke virgusid, sain asjast aru - minu juurde on kolinud hiir. Eelmine läkski juba kaua aega tagasi minema, külm ja nälg ajasid ta paremaid jahimaid otsima. Oligi aeg uue õnneotsija jaoks.

Aga nüüd on mu elus täiesti uus küsimus - mida teha prügikasti kinni püütud elava hiirega, kui lähim tuttav kass elab männimäel (ja lähemal uurimisel selgus, et ta ei söögi hiiri)?

kell on 1:25

Olen juba mitu korda alustanud ja kustutanud, alustanud ja kustutanud, aga ma lihtsalt ei oska panna kirja seda tunnet, mis tekib siis, kui tahaks viha pärast lihtsalt nutta. Olukord on nii fakkd app ja ma ei oska midagi peale hakata.


Taeva allakiskumine olevat kangelastegu. Tegelikult on see suur pahandus, nagu too, millega said hakkama ühe pere lapsed, kui nad sõid õunte ja präänikute pärast ära ka näärikuuse. - Ehted, tähed ja küünlad, mis olid mõeldud valgustama hinge, valgustasid magu.

kell on 2:33

Otse sünnipäevapeolt.

Pidin täna mitu korda mõtlema, mida tegelikult tähendab, kui üks naisterahvas kasvatab ühte meesterahvast. Millised situatsioone see me päeva loob. Situatsioone, kus ma ei oska midagi teha. Kui laps hüüab mulle tänaval, et: oota, emme, ma ei saa edasi kõndida, mul ei ole noku üldse all! Aaaa... eeee.... mmm.... olgu. Noku all või üleval, ma saan veel aru, aga TEGELIKULT ei tea ma sellest teemast ju mitte midagi. Mitte midagi!! Ja ka seda, kus see noku mingil hetkel olema peaks, õpetas mulle laps.

Enivei.

Suhted, mille toimises olen kahelnud, on hakanud murenema. Mõni lõplikult, mõni annab ainult vibratsioone.

kell on 00:37

Jäi auto alla pisikene Külli.
Ta lamab palatis.
Me viime talle lilli.

See onu, kes ta alla ajas,
on omakorda vangimajas.


Lapse pikk haigus on tekitanud meile toreda meelelahutuse. Kaks korda päevas kraadimist, mille ajal loen talle tema raamatuid. Paar tiiru oleme juba peale teinud.

kell on 1:21

Ma mäletan väga hästi, kuidas ma eelmise aasta märtsis külmetasin ja kuidas ma üleeelmise aasta märtsis üldse külma ja ängi kätte ära pidin surema.. Seda mõnusam on praegu väljas käia ja kevade lõhna ninna tõmmata. Ei, see aasta ei pea aprillini ootama, et päike põski pruunistama hakkaks. Tedretähnid, vellkamm bäkk!

Täna oli ema sünnipäev.

kell on 1:57

Läbi päevade ja kuude on see nii, et kui tõsine häda käes, on needsamad kolm inimest alati minu jaoks raudbetoon. Üks loogiline, üks üllatav ja kolmas lihtsalt kummaliselt ebaloogiline. Mis on mu elu ülesanne, et mulle on antud need kolm ilmasammast?

Aitäh teile igatahes.

kell on 19:24

Kodus on alati piisavalt muid tegemisi, kui kohe üleüleüldsegi ei viitsi nõusid pesta.
Hurraa!

kell on 00:34

Täitsa pael kui armas see laps on!
Lihtsalt niisama.

Kell on alles pool üks ja ma olen kohutavalt väsinud. Järelikult! Oli asjalik päev. Ühelt vabariigi aastapäevalt ei oskagi muud oodata, kui puudevedu, torti, autopidu metsa veeres ja lõputut sini-must-valge värvikombinatsiooni. Toas on soe. Laps magab. Olen rahul.


"Sina, Nganassaan, valisid selle rahulikuks jahiks kõlbmatu karukandi!"
Nganassaan saadaks Niikat tükk maad vaikides. Lausuks siis järelemõtlikult: 
"Läbi elu ma kahtlen, et kui asjast oleks ainult kõlblik pool, kas siis üldse oleks midagi?"
"Muidugi," pomises Niika, "kui mul poleks seda kantjalga kannul, oleks elu ju puhta tühi!"

kell on 2:55

"Sööge digitaalset kala!"
Mulle meeldis see tänane Õnne repliik. Tõesti. Proovige süüa digitaalset kala.

Inimesed on siiski kõige tähtsamad.

kell on 23:28

Saunalaval.

- miks ma pean kogu aeg niimoodi kõvasti sisse hingama?
- sest siis läheb see kuum aur sulle kopsude sisse ja siis köha arvab, et on liiga palav ja läheb ära.
- äh, ega köha pole ju mingi inimene!
- ei olegi inimene, aga need, kes seda köha teevad, need on sellised väikesed olevused, kes siis ära lähevad.
- jah, sest inimesed tekitavad ju ikka head tunnet.

Selline romantik mul..

kell on 23:09

Mu paastu vajalikkus sai kinnitatud situatsiooniga mu köögis. 

Seletasin sõbrannale, kui hästi mul selle asjaga läheb. Kuigi enda ootamatult köögist leidmine on veel tavaline, suudan ma siiski vastu panna soovile midagi hambu pista. Ja siis seletasin, kuidas ma poest mitte midagi näksimist ei ostnud, ei ühtegi krõpsu, pähklit, kommi, küpsist egamuudsellist. 

"Mida? Kas need olid otsa saanud või?" küsis lapse aus imestunud hääl. 

Jah, on viimane aeg asjale piir panna. 

Laps tõi mulle kolm puu-plaadi-filmi.

Pipi filmi

Bullerby laste filmi

Tavaliste laste filmi

kell on 18:30

- mis sa must vaatad
- nunnu oled
- ega see ei tähenda et peab kogu aeg lapse poole vahtima

kell on 13:40

Tavaline laps: "Tahan neid küpsiseid süüa!"
Minu laps: "Ei tea, mis need küpsised siia niimoodi ilma söömiseta ka tegema jäävad?"

Mõte on neil mõlemal sama.

kell on 1:39

Ma tunnen, et ma tahaksin rohkem keskenduda.

kell on 00:53

"Ei."

"Mis ei?"

"Ei ole aega."

"Lõped ära!"

"Kas kohe?"

"Hiljem!"

"Sinna on siis veel aega!"
"Sinuga on midagi lahti.." ütleks velsker ja istuks meelehärmis aidaetikule.

Aega on nii vähe, et ei võeta aega selleks, et seda kokku hoida. Käisime täna lapsega röntgenis ja meil läks tund aega sellele, et saaksime viis minutit omaette olla ning laps saaks olukorraga harjuda. Kümne minuti kulutamise hirmus kulus kuuskümmend. Nüüd kõigil tuju paha - lapsel, minul ja ka arstidel, sest ühe patsiendi ema tõstis häält ja ajas nad nende tööruumidest välja. Tulemuseks on antibiootikumid. Elu esimesed. 

Pesuprogrammi lõppemiseni on jäänud 47 minutit.

kell on 16:46

"Ilus pilt" ütles laps ja vaatas eemale. "Emme vaata, kui ilus pilt!" Ma tean, et sellel seinal ei ole pilti. "Emme vaata, kui ilus pilt." Mul hakkas juba õud tekkima, sest ma ju tean, et seal seinal ei ole pilti. Järelikult teeb palavik oma töö ja tekitab lapses hallutsinatsioone. "Emme, vaata!" Vaatasin. Ja nägin valge tapeedi peal joonistust. Seal seinas siiski on pilt, tuleb välja. "Mulle nii meeldib see. Et on hiiglased ja nende peade sees on inimesed.." Noh.. jääb üle loota, et korteriomanik on lapsega ühte meelt.

kell on 21:53

Kui kraadiklaasi punase joone otsast vaatab vastu number 40, siis see ehmatab tõsiselt. Nagu ka see, kui laps kõrge palaviku käes sonides deklameerib terve luuletuse eesti lipust või ei mäleta, et oled hetk tagasi ta juures käinud. Nii kuuma keha ei ole ma oma käte all veel tundnud ja nii suurt hirmu kellegi pärast ka mitte.

kell on 2:57

Täna see siis juhtus. Minu ürgsesse segasauna sattus tütarlaps rätikus ning ta ei loobunud sellest ka siis, kui ühtegi sauna segavat faktorit saunas ei olnudki. Kõige jaoks on kunagi esimene kord. Piibel.

kell on 3:14

"Ent miskipärast ei pakuks Niikale selline jahilõpik rahuldust. Maha jahtunud jahikirest nagu poolikust seemnepurskest oleks ta hinges mingi halb lõpetamatuse-täidimatusetunne. Kütt püüaks karujälgi uuesti leida."

Vot selline pidu oligi.

kell on 2:56

Tümpsuva muusika saatel läbi linna kõndides sain aru, et üks hüpotees sai täna veel kord tõestatud - hea pidu sõltub heast seltskonnast. Ja mõnikord ongi nii, et oled juba poolel teel koju tagasi, kui see õige seltskond vastu tuleb, sul käest võtab ja tagasi viib. Ja siis ongi nii, et märkad äkki, et kell on mitu tundi rohkem, kui järgmisele päevale kasulik oleks.

Tänasest päevast alates on mul kanister. Nagu ikka, tekivad vajalikud asjad alles kriisihetkel ning seda selleks, et järgmine kord elu vähem põnev oleks. Mitu korda ma ikka jõuan seda adrenaliini vastu võtta, kui avastan ühakummalisemateskohtades auto bensiinita oleku (puhas oma lollus ja viimasel piiril elamine) ja kanistrit ka ei ole. Nüüd on.

Ootan homset päeva, mis tuleb liigagi ruttu.

kell on 1:36

Tulin täna koju oma uue hea sõbraga - Öko Lavamatiga. Arvan et hakkame hästi läbi saama, kui olen guugel transleitorist natuke juhiseid saanud, kuidas temaga täpselt suhelda. Tulukeste ja numbritega vilgutas ta juba nüüd meeleheitlikult ja oma tööd tegi ausalt, kuid tunnistan, et vajan vähe aega, et päris aru saada ja kõiki hüvesid kasutama hakata. Mõnikord käivad asjad ikka väga kiirelt, üks telefonikõne, hops autosse ja tund aega hiljem on pesumasin kohal. Imeline.

Valentinipäeva skoor on üks. Üks sõber helistas, aga ma ei võtnud vastu. Elu lollid otsused. Hüatsindi ostsin endale ise.

SeeHabemega. Sellest ei oska ma ikka midagi aru saada. Nominakaeitea.

kell on 22:15

Täna algas paast.

Luban, et lõpetan paastu ajaks õhtuse näksimise. Pesen koos lapsega hambad ja sealt edasi ei ühtegi õuna, krõpsu, kohukest, soolapähklit, mannavahtu, kommi, meeleiba, küpsist ja kõikemisiganes ma neist kapinurkadest välja tuhnida suudan.

"Sina juba ei loobu millestki, Niika-Nganassaan!" kaotaks Gauk korraks ülemusliku tooni.
"Vastupidi, noormees, ma loobun kõigest... peale selle, millest ma ei loobu" ütleks Niika ja vajutaks bareti pähe.

kell on 12:12

Mu talve kasvav vastumeelsus jõudis eile öösel haripunkti, kui auto leidis lume alt enne mind üles salakavala ääre ja tagumise stangega sinna peale külitama jäi, nii et muud enam üle ei jäänud, kui pidi meesjõudu appi kutsuma. Kahest mehest ei piisanud. Ka kolmest mitte. Kui kuus meest lõpuks oma rammu kokku panid ja auto ääre pealt alla tõstsid, sain teekonda kodu poole jätkata. Kolm neist kuuest mehest olid rätikutega ja otse lavalt ning kõik nad elavad edasi arvamisega, et olen tüüpiline naisterahvast autojuht, kes sõita ei oska. Faar aut mään, bring it oon!

kell on 11:20

Ärkasin öösel vastiku kurguvaluga. Mitu ööd juba niiviisi, väga ebameeldiv. Tükk aega mõtlesin, et mida teha, kuni lõpuks tuli päästev mõte - panin salli kaela. Aitas küll.


- Keda sa kahetsed, Nganassaan? Koera?
- Ei
- Keda siis?
- Siis ikka kedagi
- Keda siin pole?
- Jah
- Kes see on?
- See keda pole..
- .. aga võiks olla?
- Jah!


Viiruslik meningiit pidi levima. Sellest jaost ehk jääme ilma.

kell on 00:02

"Õnne ei lasta sandiks - ta kas saadakse kätte või lastakse minna."
(Nikolai Baturin "Karu süda")

kell 00:14

Sain kohutavalt tüütu uudise. Tuleb välja, et mu pesumasina süda on murtud ja mina pean hakkama otsuseid tegema. Võtsin ennast kokku ja piilusin natuke. Ühe ülipeene leidsin, programmiga "laste aluspesu". Laps mul on ja aluspesu käib ka temaga kaasas, võib-olla on see masin mulle mõeldud.

See aluspesuga laps suutis täna ainult pool rulli täis nuusata. Hakkabki vist terveks saama.

kell on 18:16

Emme läheb reisima, aga enne vaatab ilutulestikku

kell on 15:58

"Emme, ma üldse ei hammusta sind valusasti". Selliste sõnade peale tegin täna hommikul silmad lahti. Tõesti, hammustus oli väga meeldivalt mitte valus, kuid väga märg ja ilane mu nina ümber. Ootan juba kaks tundi, et laps saaks oma mängud mängitud ja ma saaks ta õue õhu kätte viia, aga seda mängu näib täna jätkuvat, isegi multikate nuiamine ei tule meelde. Ainult üks asi suudab mängu aeg-ajalt katkestada. "Palun nuusata, Teie Majesteet!". Vaatame, kas täna saab kuuenda rulli tühjaks.

kell on 23:26

"Aitäh, et oled nii maitsvad küüslauguleivad meile teinud."

kell on 21:48

"Ei aeg ei peatu, ei ei.." laulab laps juba terve päeva karukostüümis mööda tube joostes. Ta on täna väga armastusväärne olnud ja kogu mu kannatamatuse välja kannatanud. Ühe rulli jagu nuusatud pabereid on ka juurde tulnud ja minu kõrvad valutavad. Sellest ka see kannatamatus, sest valutavate kõrvadega on raske kogu jutuvada vastu võtta, mis selle lapse suust välja tuleb absoluutselt iga tegevuse kõrvalproduktina.

"Emme, kas sa tead, kuidas kahe käega kolme palli visata?"
"Nuusata!"
"Emme, kuidas saab vesi keema minna?"
"Nuusata!"
"Emme, miks öökullid päeval ei näe?"
"Nuusata!"
"Emme, mida tita emme kõhus sööb?"
"Nuusata!"
"Emme, miks inimesele öeldakse, et ole tasa ja vaata Õnnet?"
"Nuusata!"

Hinga välja, ole rahulik ja kannatlik, on see laps mulle siia maa peale ütlema tulnud..


K-õ-r-v-a-d  v-a-l-u-t-a-v-a-d

kell on 23:22

Nägu õlitatud, käed kreemitatud ja esimene kortsuennetuskreem silmade ümber laotatud. Ja jaa, sain selle sünnipäevaks. Esimene äratus siis.

Ühest sõbrannast sai täna vapper mullikilerüütel. Hobune ja mõõk jäid küll vajaka, aga "sellest pole hullu", kuna printsess elab niikuinii alles oma kuninga ja kuningannaga lossis ja teeb omi asju. Ja lohe, see pole veel sündinudki. Kõik on alles absoluutses alguses ja ootab oma tulevikku.

Laps on viie päevaga pea neli rulli wc-paberit täis nuusanud ja mina olen kõik need neli rullitäit paberit ta nina alt läbi liigutanud. Kurta ei saa, süütepaberit on kogu aeg pihutäite kaupa võtta.

Sõin väikese paki vahukoort, aga õhtuseks näksimiseks ei ostnud mitte midagi, kõndisin külma kõhuga riiulitest mööda. Nüüd muidugi kahetsen. Paastuni on jäänud kolm päeva.

KõigeNoorem helistas ja tahtis oma kingitust. Peletasin ta silmapõletikuga eemale. Uksi murdma ta ei tulnudki. Aim glääd.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta.

Kell on 01:35

Lubasin endale täna, et ei vaata mitte ühtegi osa sarjast enne, kui olen Vastlapäevaga lõpetanud. Olen preaguseks vaadanud juba kolm osa ja vastlapäeva raamatud pole kaugemale, kui magamistoast elutoa lauale, jõudnud.

Tegin lapsele eile suhkruleibu. Kui kaks haigusest kilavat silma sulle otsa vaatavad, hakkavad igasugused mahlad jooksma ja süda läheb nii koledasti härdaks, et hakkad igasuguseid lolluseid tegema. Nii palju mõistust oli peas, et panin vähem suhkrut, kui tavaliselt. Laps põlgas leivad ära, liiga suhkrused pidavat olema. No ütle siis, kus siin maailmas see tasakaal on?

Vahukoorele panin igatahes vastu. Paastuni on jäänud veel neli päeva. Saan küll kõik üleliigse kodust selleks ajaks söödud.

Suur küsimus on - kas vaatan ühe osa veel või lähen magama?