kell on 1:21

Ma mäletan väga hästi, kuidas ma eelmise aasta märtsis külmetasin ja kuidas ma üleeelmise aasta märtsis üldse külma ja ängi kätte ära pidin surema.. Seda mõnusam on praegu väljas käia ja kevade lõhna ninna tõmmata. Ei, see aasta ei pea aprillini ootama, et päike põski pruunistama hakkaks. Tedretähnid, vellkamm bäkk!

Täna oli ema sünnipäev.

kell on 1:57

Läbi päevade ja kuude on see nii, et kui tõsine häda käes, on needsamad kolm inimest alati minu jaoks raudbetoon. Üks loogiline, üks üllatav ja kolmas lihtsalt kummaliselt ebaloogiline. Mis on mu elu ülesanne, et mulle on antud need kolm ilmasammast?

Aitäh teile igatahes.

kell on 19:24

Kodus on alati piisavalt muid tegemisi, kui kohe üleüleüldsegi ei viitsi nõusid pesta.
Hurraa!

kell on 00:34

Täitsa pael kui armas see laps on!
Lihtsalt niisama.

Kell on alles pool üks ja ma olen kohutavalt väsinud. Järelikult! Oli asjalik päev. Ühelt vabariigi aastapäevalt ei oskagi muud oodata, kui puudevedu, torti, autopidu metsa veeres ja lõputut sini-must-valge värvikombinatsiooni. Toas on soe. Laps magab. Olen rahul.


"Sina, Nganassaan, valisid selle rahulikuks jahiks kõlbmatu karukandi!"
Nganassaan saadaks Niikat tükk maad vaikides. Lausuks siis järelemõtlikult: 
"Läbi elu ma kahtlen, et kui asjast oleks ainult kõlblik pool, kas siis üldse oleks midagi?"
"Muidugi," pomises Niika, "kui mul poleks seda kantjalga kannul, oleks elu ju puhta tühi!"

kell on 2:55

"Sööge digitaalset kala!"
Mulle meeldis see tänane Õnne repliik. Tõesti. Proovige süüa digitaalset kala.

Inimesed on siiski kõige tähtsamad.

kell on 23:28

Saunalaval.

- miks ma pean kogu aeg niimoodi kõvasti sisse hingama?
- sest siis läheb see kuum aur sulle kopsude sisse ja siis köha arvab, et on liiga palav ja läheb ära.
- äh, ega köha pole ju mingi inimene!
- ei olegi inimene, aga need, kes seda köha teevad, need on sellised väikesed olevused, kes siis ära lähevad.
- jah, sest inimesed tekitavad ju ikka head tunnet.

Selline romantik mul..

kell on 23:09

Mu paastu vajalikkus sai kinnitatud situatsiooniga mu köögis. 

Seletasin sõbrannale, kui hästi mul selle asjaga läheb. Kuigi enda ootamatult köögist leidmine on veel tavaline, suudan ma siiski vastu panna soovile midagi hambu pista. Ja siis seletasin, kuidas ma poest mitte midagi näksimist ei ostnud, ei ühtegi krõpsu, pähklit, kommi, küpsist egamuudsellist. 

"Mida? Kas need olid otsa saanud või?" küsis lapse aus imestunud hääl. 

Jah, on viimane aeg asjale piir panna. 

Laps tõi mulle kolm puu-plaadi-filmi.

Pipi filmi

Bullerby laste filmi

Tavaliste laste filmi

kell on 18:30

- mis sa must vaatad
- nunnu oled
- ega see ei tähenda et peab kogu aeg lapse poole vahtima

kell on 13:40

Tavaline laps: "Tahan neid küpsiseid süüa!"
Minu laps: "Ei tea, mis need küpsised siia niimoodi ilma söömiseta ka tegema jäävad?"

Mõte on neil mõlemal sama.

kell on 1:39

Ma tunnen, et ma tahaksin rohkem keskenduda.

kell on 00:53

"Ei."

"Mis ei?"

"Ei ole aega."

"Lõped ära!"

"Kas kohe?"

"Hiljem!"

"Sinna on siis veel aega!"
"Sinuga on midagi lahti.." ütleks velsker ja istuks meelehärmis aidaetikule.

Aega on nii vähe, et ei võeta aega selleks, et seda kokku hoida. Käisime täna lapsega röntgenis ja meil läks tund aega sellele, et saaksime viis minutit omaette olla ning laps saaks olukorraga harjuda. Kümne minuti kulutamise hirmus kulus kuuskümmend. Nüüd kõigil tuju paha - lapsel, minul ja ka arstidel, sest ühe patsiendi ema tõstis häält ja ajas nad nende tööruumidest välja. Tulemuseks on antibiootikumid. Elu esimesed. 

Pesuprogrammi lõppemiseni on jäänud 47 minutit.

kell on 16:46

"Ilus pilt" ütles laps ja vaatas eemale. "Emme vaata, kui ilus pilt!" Ma tean, et sellel seinal ei ole pilti. "Emme vaata, kui ilus pilt." Mul hakkas juba õud tekkima, sest ma ju tean, et seal seinal ei ole pilti. Järelikult teeb palavik oma töö ja tekitab lapses hallutsinatsioone. "Emme, vaata!" Vaatasin. Ja nägin valge tapeedi peal joonistust. Seal seinas siiski on pilt, tuleb välja. "Mulle nii meeldib see. Et on hiiglased ja nende peade sees on inimesed.." Noh.. jääb üle loota, et korteriomanik on lapsega ühte meelt.

kell on 21:53

Kui kraadiklaasi punase joone otsast vaatab vastu number 40, siis see ehmatab tõsiselt. Nagu ka see, kui laps kõrge palaviku käes sonides deklameerib terve luuletuse eesti lipust või ei mäleta, et oled hetk tagasi ta juures käinud. Nii kuuma keha ei ole ma oma käte all veel tundnud ja nii suurt hirmu kellegi pärast ka mitte.

kell on 2:57

Täna see siis juhtus. Minu ürgsesse segasauna sattus tütarlaps rätikus ning ta ei loobunud sellest ka siis, kui ühtegi sauna segavat faktorit saunas ei olnudki. Kõige jaoks on kunagi esimene kord. Piibel.

kell on 3:14

"Ent miskipärast ei pakuks Niikale selline jahilõpik rahuldust. Maha jahtunud jahikirest nagu poolikust seemnepurskest oleks ta hinges mingi halb lõpetamatuse-täidimatusetunne. Kütt püüaks karujälgi uuesti leida."

Vot selline pidu oligi.

kell on 2:56

Tümpsuva muusika saatel läbi linna kõndides sain aru, et üks hüpotees sai täna veel kord tõestatud - hea pidu sõltub heast seltskonnast. Ja mõnikord ongi nii, et oled juba poolel teel koju tagasi, kui see õige seltskond vastu tuleb, sul käest võtab ja tagasi viib. Ja siis ongi nii, et märkad äkki, et kell on mitu tundi rohkem, kui järgmisele päevale kasulik oleks.

Tänasest päevast alates on mul kanister. Nagu ikka, tekivad vajalikud asjad alles kriisihetkel ning seda selleks, et järgmine kord elu vähem põnev oleks. Mitu korda ma ikka jõuan seda adrenaliini vastu võtta, kui avastan ühakummalisemateskohtades auto bensiinita oleku (puhas oma lollus ja viimasel piiril elamine) ja kanistrit ka ei ole. Nüüd on.

Ootan homset päeva, mis tuleb liigagi ruttu.

kell on 1:36

Tulin täna koju oma uue hea sõbraga - Öko Lavamatiga. Arvan et hakkame hästi läbi saama, kui olen guugel transleitorist natuke juhiseid saanud, kuidas temaga täpselt suhelda. Tulukeste ja numbritega vilgutas ta juba nüüd meeleheitlikult ja oma tööd tegi ausalt, kuid tunnistan, et vajan vähe aega, et päris aru saada ja kõiki hüvesid kasutama hakata. Mõnikord käivad asjad ikka väga kiirelt, üks telefonikõne, hops autosse ja tund aega hiljem on pesumasin kohal. Imeline.

Valentinipäeva skoor on üks. Üks sõber helistas, aga ma ei võtnud vastu. Elu lollid otsused. Hüatsindi ostsin endale ise.

SeeHabemega. Sellest ei oska ma ikka midagi aru saada. Nominakaeitea.

kell on 22:15

Täna algas paast.

Luban, et lõpetan paastu ajaks õhtuse näksimise. Pesen koos lapsega hambad ja sealt edasi ei ühtegi õuna, krõpsu, kohukest, soolapähklit, mannavahtu, kommi, meeleiba, küpsist ja kõikemisiganes ma neist kapinurkadest välja tuhnida suudan.

"Sina juba ei loobu millestki, Niika-Nganassaan!" kaotaks Gauk korraks ülemusliku tooni.
"Vastupidi, noormees, ma loobun kõigest... peale selle, millest ma ei loobu" ütleks Niika ja vajutaks bareti pähe.

kell on 12:12

Mu talve kasvav vastumeelsus jõudis eile öösel haripunkti, kui auto leidis lume alt enne mind üles salakavala ääre ja tagumise stangega sinna peale külitama jäi, nii et muud enam üle ei jäänud, kui pidi meesjõudu appi kutsuma. Kahest mehest ei piisanud. Ka kolmest mitte. Kui kuus meest lõpuks oma rammu kokku panid ja auto ääre pealt alla tõstsid, sain teekonda kodu poole jätkata. Kolm neist kuuest mehest olid rätikutega ja otse lavalt ning kõik nad elavad edasi arvamisega, et olen tüüpiline naisterahvast autojuht, kes sõita ei oska. Faar aut mään, bring it oon!

kell on 11:20

Ärkasin öösel vastiku kurguvaluga. Mitu ööd juba niiviisi, väga ebameeldiv. Tükk aega mõtlesin, et mida teha, kuni lõpuks tuli päästev mõte - panin salli kaela. Aitas küll.


- Keda sa kahetsed, Nganassaan? Koera?
- Ei
- Keda siis?
- Siis ikka kedagi
- Keda siin pole?
- Jah
- Kes see on?
- See keda pole..
- .. aga võiks olla?
- Jah!


Viiruslik meningiit pidi levima. Sellest jaost ehk jääme ilma.

kell on 00:02

"Õnne ei lasta sandiks - ta kas saadakse kätte või lastakse minna."
(Nikolai Baturin "Karu süda")

kell 00:14

Sain kohutavalt tüütu uudise. Tuleb välja, et mu pesumasina süda on murtud ja mina pean hakkama otsuseid tegema. Võtsin ennast kokku ja piilusin natuke. Ühe ülipeene leidsin, programmiga "laste aluspesu". Laps mul on ja aluspesu käib ka temaga kaasas, võib-olla on see masin mulle mõeldud.

See aluspesuga laps suutis täna ainult pool rulli täis nuusata. Hakkabki vist terveks saama.

kell on 18:16

Emme läheb reisima, aga enne vaatab ilutulestikku

kell on 15:58

"Emme, ma üldse ei hammusta sind valusasti". Selliste sõnade peale tegin täna hommikul silmad lahti. Tõesti, hammustus oli väga meeldivalt mitte valus, kuid väga märg ja ilane mu nina ümber. Ootan juba kaks tundi, et laps saaks oma mängud mängitud ja ma saaks ta õue õhu kätte viia, aga seda mängu näib täna jätkuvat, isegi multikate nuiamine ei tule meelde. Ainult üks asi suudab mängu aeg-ajalt katkestada. "Palun nuusata, Teie Majesteet!". Vaatame, kas täna saab kuuenda rulli tühjaks.

kell on 23:26

"Aitäh, et oled nii maitsvad küüslauguleivad meile teinud."

kell on 21:48

"Ei aeg ei peatu, ei ei.." laulab laps juba terve päeva karukostüümis mööda tube joostes. Ta on täna väga armastusväärne olnud ja kogu mu kannatamatuse välja kannatanud. Ühe rulli jagu nuusatud pabereid on ka juurde tulnud ja minu kõrvad valutavad. Sellest ka see kannatamatus, sest valutavate kõrvadega on raske kogu jutuvada vastu võtta, mis selle lapse suust välja tuleb absoluutselt iga tegevuse kõrvalproduktina.

"Emme, kas sa tead, kuidas kahe käega kolme palli visata?"
"Nuusata!"
"Emme, kuidas saab vesi keema minna?"
"Nuusata!"
"Emme, miks öökullid päeval ei näe?"
"Nuusata!"
"Emme, mida tita emme kõhus sööb?"
"Nuusata!"
"Emme, miks inimesele öeldakse, et ole tasa ja vaata Õnnet?"
"Nuusata!"

Hinga välja, ole rahulik ja kannatlik, on see laps mulle siia maa peale ütlema tulnud..


K-õ-r-v-a-d  v-a-l-u-t-a-v-a-d

kell on 23:22

Nägu õlitatud, käed kreemitatud ja esimene kortsuennetuskreem silmade ümber laotatud. Ja jaa, sain selle sünnipäevaks. Esimene äratus siis.

Ühest sõbrannast sai täna vapper mullikilerüütel. Hobune ja mõõk jäid küll vajaka, aga "sellest pole hullu", kuna printsess elab niikuinii alles oma kuninga ja kuningannaga lossis ja teeb omi asju. Ja lohe, see pole veel sündinudki. Kõik on alles absoluutses alguses ja ootab oma tulevikku.

Laps on viie päevaga pea neli rulli wc-paberit täis nuusanud ja mina olen kõik need neli rullitäit paberit ta nina alt läbi liigutanud. Kurta ei saa, süütepaberit on kogu aeg pihutäite kaupa võtta.

Sõin väikese paki vahukoort, aga õhtuseks näksimiseks ei ostnud mitte midagi, kõndisin külma kõhuga riiulitest mööda. Nüüd muidugi kahetsen. Paastuni on jäänud kolm päeva.

KõigeNoorem helistas ja tahtis oma kingitust. Peletasin ta silmapõletikuga eemale. Uksi murdma ta ei tulnudki. Aim glääd.

Ilma igasuguse sissejuhatuseta.

Kell on 01:35

Lubasin endale täna, et ei vaata mitte ühtegi osa sarjast enne, kui olen Vastlapäevaga lõpetanud. Olen preaguseks vaadanud juba kolm osa ja vastlapäeva raamatud pole kaugemale, kui magamistoast elutoa lauale, jõudnud.

Tegin lapsele eile suhkruleibu. Kui kaks haigusest kilavat silma sulle otsa vaatavad, hakkavad igasugused mahlad jooksma ja süda läheb nii koledasti härdaks, et hakkad igasuguseid lolluseid tegema. Nii palju mõistust oli peas, et panin vähem suhkrut, kui tavaliselt. Laps põlgas leivad ära, liiga suhkrused pidavat olema. No ütle siis, kus siin maailmas see tasakaal on?

Vahukoorele panin igatahes vastu. Paastuni on jäänud veel neli päeva. Saan küll kõik üleliigse kodust selleks ajaks söödud.

Suur küsimus on - kas vaatan ühe osa veel või lähen magama?