kell on 05.06

Tüdrukud! Jõudsin koju. Hea, et tööle minema ei pea. Laps on ikka kasuks ka. Ma ei tea, mis edasi saama hakkab. Ilmselt ei midagi. Andres on ka üks neist meile sobivas vanuses aga haavatud ja katkine jne mees. KAHJU! Aga elu, saame hakkama. Issand kui palju mehi mulle lõpuks seal sokutati. Üks nunnum kui teine. Armas mingis mõttes, et kõik must nii hoolivad. Aga teate, ma rääkisin see pojengi tüübiga ja teate! Ta teadis täiesti, kes ma olen! Hah! Nii äge! Õhtu lõppkokkuvõtteks saadeti mind koju. Mitte pojengitüüp, vaid üks ehitaja. Mitte Andres, vaid hoopis Janno. Andres on liiga katki ja ei taha enda kõrvale kedagi. :( Mis veel.. kohtusin kohalikega, kellegi nime ei mäleta.. Olgem ausad, õhtu ei läinud nii, nagu mõtlesin. Elu kurat peab ikka alati üllatama. Aga see Janno, see leidis mulle maast neli klambrit! Ja tõi mulle garderoobist täiesti õiged riided!