kell on 18:06

Laps oskab rattaga juba nii hästi sõita, et suure kiiruse tõttu sõitis suisa vastu seina. Unustas pidurdada. Mina kuulsin nurga tagant vaid kiivripauku ja kõva nuttu. Selles kõiges pole midagi naljakat, kuid ometi oli nii magushapult nunnu, kui ta oma kartuliks paistetanud ninaga mu süles istus ja arutles, mis oleks võinud teha teisiti.

Eile öösel peolt tulles kogesin esimest korda, kuidas valu pärast on võimalik kogu hingest karjuda ja kuidas lähebki lihtsamaks oma väljavenitatud hüppeliigesega kõndimine. Jalg on nüüd kipsis, kaks nädalat. Keha ikka totaalselt sunnib mind puhkama. Asi on läinud nii äärmusesse, et ta suleb mu silmad ja kustutab mälust kõik märgid trepiastme kohta, et juhtuks see, mis juhtuma pidi. Olgu! Puhkan!