kell on 22.45

Vaatan naisi enda ümber ja ei mõista, miks nad üksi on. Õues on äike ja Margiti lillepeenras on siil.

Valgus tunneli lõpus mustab jälle, süda on terve ja mõistus on korras. Kodus olla ei kannata, tühjusetunne tuleb sisse, mingit mõju see eileöine surmatants ikkagi avaldas. Pääsemine oli nii kuradi lähedal. Seda tihun taga, mees jäägu sinna kus on, Manni sülelusse või brändipudelisse.