kell on 0:19

Käisin täna Haapsalus.

Haapsalu on minu jaoks olnud kogu aeg see kauge unistus, mis on nii romantiline, et sinna saab minna ainult armunult. Seega lubasin endale (ja ka paljudele teistele), et ma lähen Haapsallu ainult siis, kui keegi mu sinna viib. Ja kõik mehed, kellega ma olen seotud olnud, on lubanud olla selleks meheks, kes mu sinna viib. KÕIK. Alates ajast, kui ma olin alles kuusteist. Kõik need, kes soovisid saada mu peikaks, ja kõik need, kes ka said minu peikaks.

Ühesõnaga - käisin täna esimest korda elus Haapsalus.

Mu viis sinna kohalik linnavalitsus, täpsemalt siis nende autojuht, sest tema oli roolis. Seega see osa unistusest sai tõeks, kuigi minu peas oli ka sõit sinna romantiline teineteisele silmavaatamine. Ja siis juhtus see.

Jalutasin lossipargis, tuul lennutas mu seelikut ja juukseid ning vaatasin tüünel pilgul eemalseisvat rahvahulka ning kuulasin muusikat, kui keegi äkki mul ümbert kinni haaras. Selja tagant. Miljon mõtet jooksis mu peast läbi ja kõik nad haakusid peaaegu ideaalselt mu Haapsalu romantilise unelmaga. Oma teise peikaga sain ma nii tuttavaks, et ta tuli ja võttis mul kontserdil selja tagant ümbert kinni, kui minevikku meenutada. Pöörasin ringi ja seal ta seisis, härra "sa oled mu elu armastus". Tänks ö lot destinii, sul on hea huumorimeel.