kell on 0:39

Viimased andmed näitavad, et ma siiski oskan potentsiaaliga mehi valida. Sain eile õhtul väga meeldiva selleteemalise kogemuse. Ja ma ei suuda meenutada korda, kus varem keegi oleks mu väsimust teekonnast keset ööd nii tõsiselt võtnud, et mind seljas edasi kanda. Topeltlaik sulle!

Sipelgad ründavad. Nad on päris korrapärase raja juba akna juurest nagi juurde teinud. Homme saavad soola ja apelsinikoori.

kell on 0:19

Käisin täna Haapsalus.

Haapsalu on minu jaoks olnud kogu aeg see kauge unistus, mis on nii romantiline, et sinna saab minna ainult armunult. Seega lubasin endale (ja ka paljudele teistele), et ma lähen Haapsallu ainult siis, kui keegi mu sinna viib. Ja kõik mehed, kellega ma olen seotud olnud, on lubanud olla selleks meheks, kes mu sinna viib. KÕIK. Alates ajast, kui ma olin alles kuusteist. Kõik need, kes soovisid saada mu peikaks, ja kõik need, kes ka said minu peikaks.

Ühesõnaga - käisin täna esimest korda elus Haapsalus.

Mu viis sinna kohalik linnavalitsus, täpsemalt siis nende autojuht, sest tema oli roolis. Seega see osa unistusest sai tõeks, kuigi minu peas oli ka sõit sinna romantiline teineteisele silmavaatamine. Ja siis juhtus see.

Jalutasin lossipargis, tuul lennutas mu seelikut ja juukseid ning vaatasin tüünel pilgul eemalseisvat rahvahulka ning kuulasin muusikat, kui keegi äkki mul ümbert kinni haaras. Selja tagant. Miljon mõtet jooksis mu peast läbi ja kõik nad haakusid peaaegu ideaalselt mu Haapsalu romantilise unelmaga. Oma teise peikaga sain ma nii tuttavaks, et ta tuli ja võttis mul kontserdil selja tagant ümbert kinni, kui minevikku meenutada. Pöörasin ringi ja seal ta seisis, härra "sa oled mu elu armastus". Tänks ö lot destinii, sul on hea huumorimeel.

kell on 22:57

Nina on endiselt kinni. Õnneks sirelid õitsevad veel.

kell on 22:13

Üks päev poolteist nädalat tagasi juhtus nii: tulin koju ühelt väga mõnusalt õhtult, kus kõik jooksis paika paremini, kui olin osanud loota ning kus lõpuks pidu tõi hulga hoogsaid tantsulugusid. Tulin koju, öö oli vaikne ja soe, mitte kedagi ei näinud ei tee peal ega tee kõrval. Oma ukse ette jõudes kuulsin kuuri nurga juures sahistamist. Läksin natuke lähemale. Ja siis see juhtuski, millest ma kirjutada tahan. Sealt vudis välja siil! Vutt-vutt-vutt oma väikeste jalgadega ja otse minu suunas. Tuli, nuusutas mu varbaid ja jooksis edasi. Ilmselt ei olnud mina päris see, mida ta otsis sellest ööst. Aga minu õhtu muutus veelgi täiuslikumaks.

kell on 15:46

Sain täna lõunamaa fläšši, kui kõndisin ringi Tartu Ülikooli kliinikumis. Ühtäkki oli kitsas koridor inimesi nii täis, et vahelt pidi läbi pugema, lapsed jooksid jalgevahelt ning mõned nutsid emade süles. Kõige selle vahel olid ilmselgelt segaduses arstid, kes proovisid aru saada, mis järjekorras tegutseda. Aknad olid lahti, päike paistis sisse, palavus nööris kurku, toomingad õitsesid, kisa, nutt ja möll..

Täielik lõunamaa ju. Peale toomingate muidugi.

kell on 0:32

Tahan ka sirelilõhna tunda! See on saatusenöök, see on karma, see on kõik halvad asjad korraga, et just nüüd, just praegu peab mu nina nii kinni olema, et ma lõhna ei tunne. Kõik need sirelid, kirsid ja õunapuud.. Ma luban, ma olen nüüd hea! Palun nina mine lahti!

kell on 17:44

Nõudepesunuustik.
Seljapesunuustik.
Lapsepesunuustik.

kell on 14:39

Pesumasinas käis väike kõlksatus. Südame alt käis juba jahe jutt läbi, aga näe, õnneks oli see ainult süda. Pesumasinas. Nüüd on nii, et süda on puhtaks pestud. Pika pesuprogrammi, neljakümne kraadise vee ja Mayeri pesupulbriga. Kõik leheküljed ikka tehakse uueks alguseks puhtaks, imeline.

Ja see ei ole diip! See on täpne olukorra kirjeldus ja metafoore ma kasutanud ei ole. Või noh, viimases lauses ainult.

kell on 03:34

Kui palju täiesti (viisakalt öeldes) ideevabasid inimesi võib ühe õhtu jooksul kohata?

kell o 22:51

Mul tuli just meelde, et ma jumaldan lupiine. Varsti nad tulevad. Aga mul ei ole siin mitte ühtegi. Mitte ühtegi! Kuidas saaks majaomaniku aeda märkamatult lupiinidega nakatada?

kell on 0:13

Istusin eile auto tagaistmel ja vaatasin, kuidas madal õhtupäike virvendades läbi peenikeste valgete kasetüvede vilkus. Kui ma olen oma eluga jõudnud sellesse hetke, siis olen ma ju kõik õigesti teinud?