kell on 22:13

Üks päev poolteist nädalat tagasi juhtus nii: tulin koju ühelt väga mõnusalt õhtult, kus kõik jooksis paika paremini, kui olin osanud loota ning kus lõpuks pidu tõi hulga hoogsaid tantsulugusid. Tulin koju, öö oli vaikne ja soe, mitte kedagi ei näinud ei tee peal ega tee kõrval. Oma ukse ette jõudes kuulsin kuuri nurga juures sahistamist. Läksin natuke lähemale. Ja siis see juhtuski, millest ma kirjutada tahan. Sealt vudis välja siil! Vutt-vutt-vutt oma väikeste jalgadega ja otse minu suunas. Tuli, nuusutas mu varbaid ja jooksis edasi. Ilmselt ei olnud mina päris see, mida ta otsis sellest ööst. Aga minu õhtu muutus veelgi täiuslikumaks.