kell on 2:56

Tümpsuva muusika saatel läbi linna kõndides sain aru, et üks hüpotees sai täna veel kord tõestatud - hea pidu sõltub heast seltskonnast. Ja mõnikord ongi nii, et oled juba poolel teel koju tagasi, kui see õige seltskond vastu tuleb, sul käest võtab ja tagasi viib. Ja siis ongi nii, et märkad äkki, et kell on mitu tundi rohkem, kui järgmisele päevale kasulik oleks.

Tänasest päevast alates on mul kanister. Nagu ikka, tekivad vajalikud asjad alles kriisihetkel ning seda selleks, et järgmine kord elu vähem põnev oleks. Mitu korda ma ikka jõuan seda adrenaliini vastu võtta, kui avastan ühakummalisemateskohtades auto bensiinita oleku (puhas oma lollus ja viimasel piiril elamine) ja kanistrit ka ei ole. Nüüd on.

Ootan homset päeva, mis tuleb liigagi ruttu.